Everything is a remix

Christian Engström ja Rick Falkvinge raamat The Case for Copyright Reform sisaldab endas huvitavat kirjeldust autoriõiguste problemaatikast. Eriti huvitavad on nende toodud paralleelid minevikust. Ajaloost võib järeldada, et kui uuemad tehnoloogiad ähvardavad endistele ärimudelitele lõpu panna, siis kipuvad huvitatud osapooled lahendusena nägema selliste tehnoloogiate keelamist. See omakorda aga eeldab suuremat kontrolli ühiskonnas. Nõnda ei meeldinud trükimasina leiutamine katoliiklikule kirikule, kes senini oli kontrollinud kogu informatsiooni üleskirjutamist ja seekaudu ka levikut ühiskonnas. Sarnaselt kohtas ka raamatukogude teke vastuseisu ning süüdistusi autoritelt varastamises. Nüüd on infotehnoloogia abil leviv informatsioon kohtamas sarnast vastuseisu.

Autorid postuleerivad, et tänapäeval võib autoriõiguste ainsaks õigustatud huvigrupiks pidada avalikkust. Monopolide eksistents on õigustatud ainult niivõrd, kuivõrd nad teenivad avalikkuse huve. Neil puudub niisiis õigus iseeneses, mida peaks kaitsma, erinevalt näiteks inimese õigusest privaatsusele ja eraelu puutumatusele. On sürreaalne, et reaalsus kohati peegeldab vastupidist. Mõneti on tekstis aimata kirjutise autorite mõju ja kallakuid, ent see ei muuda nende esitatud fakte ja näiteid vähem väärtuslikeks. Ei pea nende hinnanguid võrgupiraatluse osas jagama selleks, et tõdeda, et neil on õigus, kui nad ütlevad: “today’s level of copyright cannot coexist with the right to communicate in private.”

Nende ettepaneku kuuest punktist esimene sätestab, et nad ei vaidle vastu autorlusele kui sellisele. Autor peaks endiselt saama tunnustust oma töö eest. See on vast põhimõte, millele keegi vastu ei vaidle. Samas oleks huvitav teada, mida arvaks autorlusest antropoloogilise strukturalismi rajaja Claude Lévi-Strauss, keda huvitas, miks müüdid erinevates maailma paikades ja kultuurides tunduvad nii sarnased. Lévi-Straussi jaoks olid müüdid determineeritud inimeste mitteteadliku mõistuse loogilise struktuuri poolt. Kas siis saab üldse väita, et miski on ülepea originaalne? Samuti, lisaks domineerivale vaatele leiutajatest ja avastajatest kui erandlikest suurkujudest, leidub ka teine vaatenurk, mille järgi enamik avastusi on tehtud enamvähem üheaegselt, ent iseseisvalt, mitmete erinevate autorite poolt (inglise keeles multiple discovery). Ühtlasi võib vaadata kogu loominguit kui remixi, millele on omane struktuur “kopeeri, muuda ning kombineeri”.

Sellisest seisukohast vaadates tunduvad õigustatud ka piraatide Engström ja Falkvinge ettepaneku teised punktid nagu autori ainuõiguslike varaliste õiguste kehtivuse aja lühendamine kahekümnele aastale, kohustus iga viie aasta tagant autoriõigust taaskinnitada ning senisest suuremal määral sämplimise lubamine. Ülejäänud kaks punkti nende ettepanekust puudutavad tasuta mitteärilisteks eesmärkideks jagamise lubamist ja DRM keelamist. Raske on mitte nõustuda nende toodud argumentidega, sest kultuur on ühisloome ja sellisena peaks see olema kättesaadav kõigile, sõltumata sotsiaalmajanduslikust positsioonist või geograafilistest piirangutest. See on reaalsuskontroll, mida maailm vajab.

Soovituslikuks vaatamiseks: “Everything is a Remix

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s