Info- ja võrguühiskond

Challenges of the Global Information Society, Pekka Himanen (2004)

Himaneni jaoks põhineb infoühiskond loomingulisel koostoimimisel. Kõige olulisem pole niivõrd tehnoloogia, vaid asjade uutmoodi tegemine; uutmoodi mõtlemine. Oluline on tõsta tootlikkust läbi lisandväärtuse loomise ning innovatsiooni. Oluline on väärtustada ning julgustada inimesi, soodustada loomingulisust ja suurendada ühisuse tunnet. Ideaaliks on seatud heaoluühiskonna ja infoühiskonna sümbioos, kus mõlemad aspektid toetavad ja kinnitavad üksteist. Majanduskasv võimaldab vahendid sotsiaalkulutusteks ning võimaldatud sotsiaalteenused omakorda loovad soodsad tingimused innovatsiooniks läbi inimeste treenimise, harimise ning arengut soodustavate tingimuste loomise. Vajalik on ka teatud mõtteviisi juurutamine ning tähenduste loomine.

Himaneni väljatoodud trendid on küllaltki täpsed ja tema väljatoodud väärtused heaoluühiskonna ja infoühiskonna kombineerimiseks küllaltki imetlusväärsed. Tõsi, tema raport võis ilmselt omal ajal kuigi idealistlikuna kõlada. Paljudele, kes igapäevaselt näevad seda, kui kauged need printsiibid nende kogetud reaalsusest on, ilmselt tänagi. Kuid teatud sektorites ja teatud regioonides on need printsiibid olulised, võib-olla, et suisa iseenesestmõistetavadki. Mõnel pool küll ehk ainult sümboolses mõttes. Himaneni kirjeldatud Silicon Valley mudel tundub paljuski sarnanevat Weberi kirjeldatud protestantlikule eetikale. Tõsidust maskeerib siinkohal mängulisus töökultuuris. Paindlikkus tööaja ja asukoha suhtes võib mängida välja selleni, et piirid töö ja eraelu vahel aina ähmastuvad, mille tulemuseks on omakorda see, et inimesed on justkui koguaeg tööl ja õhus on pidev state of emergency. Osades regioonides lisandub sellele ka niinimetatud Singapuri mudelile omane palgatase. Võib aga väita, et see tegelikult loomingulisusele, töötaja tajutud heaolule ja produktiivsusele kaasa ei aita, pigem vastupidi. Samas ettevõtja seisult vaadates ei pruugi suurem tähelepanu oma töötajate heaolule alati seda pingutust väärt olla. Selles mõttes on niiöelda Soome mudel, mis seab töötaja heaolu ja innovatsiooni omavahel sõltuvusse omamoodi sotsialistlik unelm. Idealism, mis kannab ideed, et õnnelikud inimesed suudavad rohkem. Või ehk sotsiaalne ettevõtlus riigi tasandil?

Võib eeldada, et tulevikku vaatamisega tegeledes on idealism pea, et vältimatu. Visioon on vaid see, mille poole püüeldakse, kuid kui juba unistada, siis miks mitte suurelt. Mingis mõttes tundub heaoluühiskonna ja infoühiskonna üheks liitumine arengu suhtes ka möödapääsmatu. Vananev rahvastik ja kasvav ebavõrdsus seavad riigi sotsiaalsüsteemile suuremad väljakutsed. Samuti, kuna elukeskkond on kõigi ühiselt jagada, on erinevate sotsiaalsete pingetega raske ehitada avatud, meritokraatlikku ning ühtset ühiskonda, mis soosiks julgeid ideid. Ühtlasi erinevad trendid viitavad sellele, et automatiseerimise tõttu kaovad mitmed töökohad ja tekib vajadus teistsuguse ühiskonna toimimise järgi.

Soome Parlamendi tulevikukomisjon on küllaltki omanäoline institutsioon. Nende endi kirjelduseski nad kutsuvad end think tankiks, kes otsustab Soome tulevikku, teadust ja tehnoloogiat puudutava visiooni ja strateegilise arengu üle. Tekib küsimus, miks enamatel riikidel sellist komisjoni ei ole? Vaevab ju poliitika tsüklilisus kõiki riike, kus võimul on vähemasti teoreetiline võimalus vahetuda. Oleks ehk teistelgi riikidel kasu suuremat pilti analüüsida. Ka seda võib näha, kui midagi, mis vihjab teistsugusele mõtlemisele.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s